Ühisvara on üheaegselt kahele või enamale isikule kuuluv vara, mida juhitakse ja hallatakse ühiselt.

Abikaasade ühisvara muuda

  Pikemalt artiklis Abikaasade ühisvara

Juriidilises kontekstis tähistab mõiste ühisvara sageli abikaasadele ühiselt kuuluvat abielu kestel soetatud vara (kinnisasjad, autod, vallasvara, laenud, liisingud, dividendid, pangakontod, väärtpaberid jne)[1].

Kogukondlik ühisvara muuda

Kogukondlik ühisvara (ingl commons/ common-pool resources/ commons-based peer production) kujutab endast sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku süsteemi, mis tugineb iseorganiseeruvusele ning hõlmab kollektiivset omandit[2] ehk ressursse, mida teatud kogukonna liikmed või inimkond laiemalt omavahel jagab, aga ka juhtimispõhimõtteid ja reegleid, mille kogukond kujundab ressursi ühiseks loomiseks või haldamiseks (Enn, Kostakis 2021)[3]. Selliste ressursside hulka võib lugeda loodusvarad, üldkasutatava maa ja ka näiteks vaba tarkvara[4], informatsiooni ja teadmised.

Ühisvarade hulka kuulub ühiskondlik omand ja eraomand, mille kasutamist lubavad seadused või traditsioonid (nt avalikuks kasutamiseks olev kallasrada on ühisvara). Kultuurivallas on ühisvaraks vabalt kättesaadav kirjandus, muusika, kunstid, disain, filmid, televisioon, raadio, informatsioon ja tarkvara. Ühisvarade hulka kuulub ka avalik hüvis (sh nt riigikaitse). Haridusvaldkonnas on levinud ühisvaralised õpikogukonnad (ingl educational commons), kujutades endast liikmete võrdsel ja aktiivsel osalusel põhinevaid koosloomelisi õpikogukondi, kus ühiste õpiressursside loomine ja rakendamine toimub kollektiivsete otsuste ja ühise panustamise tulemusena. Selliste õpikogukondade kandvaks ideeks on vastastikune õppimine (ingl peer-to-peer learning), eesmärgiga jõustada õpiprotsessis osalejaid ja tagada võimalikult vaba ligipääs ühiselt loodud ja kogutud infole ja teadmistele (selle kogukonna peamine ühisvara) (Pantazis 2021).[5]

Peter Barnes kirjeldab ühisvarasid jagatud kingitusena. Jagatud kingitus pole individuaalne kingitus, oleme selle saanud kogukonna liikmena. Sellised kingitused on näiteks õhk, vesi, ökosüsteemid, keeled, puhkepäevad, raha, seadused, matemaatika, pargid ja Internet[6] Kogukondliku ühisvara printsiip püüdleb kõigi kogukonnaliikmete otsustesse kaasamise poole, püüdes hoiduda tavapäraselt levinud ebavõrdsusest ja hierarhiatest, mis loovad eeliseid teatud klassi, soo, rassi või positsioonide (nagu juhid, eksperdid jt) esindajatele (Hardt & Negri 2012, vt Pechtelidis & Kioupkiolis 2020)[7].

Sisuliselt on kogukondliku ühisvara puhul seega oluline teadvustada lisaks ressursile ka seda, et kogukonna sotsiaalsete ja looduslike ressurssidega seotud ühistegevused oleksid juhitud kogukonnaliikmete poolt võrdsuse ja aktiivse osaluse põhimõtetele tuginevalt.

Eestikeelses kirjanduses on kogukondliku ühisvara mõiste kõrval kasutusel ka mõisted ühisvara, kogukonnavara, ühistuline tootmine, inimkonna ühisvarad jm.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Perekonnaseadus". Riigi Teataja. Vaadatud 04.04.2011.
  2. (arhiiviversioon) Reclaiming the Commons, David Bollier, Boston Review, 2003
  3. Enn, Ü., Kostakis, V. (16.12.2020). "Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni". MIHUS. Vaadatud 11.01.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. "'The Commons', Free Software Magazine". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. detsember 2009. Vaadatud 16. aprillil 2011.
  5. Pantazis, A. (veebruar 2020). "Learning and the Concept of Commons: How Peer-to-Peer can Enhance Learning and Education in the Digital Era". Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus. Vaadatud 11.01.2022.
  6. Barnes, Peter (2006). Capitalism 3.0: A Guide to Reclaiming the Commons. Berrett-Koehler Publishers. ISBN 978-1576753613.
  7. Pechtelidis, Y., Kioupkiolis, A. (2020). "Education as Commons, Children as Commoners: The Case Study of the Little Tree Community". Democracy and Education, 28 (1), Article 5. Vaadatud 11.01.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)