Vikipeedia

Ökofeminism

Ökofeminism on sotsiaalne ja poliitiline liikumine, mis ühendab ökoloogia ja feminismi.[1] Ökofeministid väidavad, et naiste rõhumise ja looduse degradeerimise vahel on seos. Nad uurivad, kuidas on omavahel seotud seksism, looduse valitsemise soov, rassism ja muud sotsiaalse ebavõrdsuse vormid.

Ökofeministide uskumuse kohaselt on sellised traditsiooniliselt "naiselikud" voorused nagu vastastikkus, hoolitsus ja koostöövalmidus omased nii naistele kui ka loodusele. Lisaks näevad ökofeministid ühist menstruatsioonides ja kuufaasides, sünnitamises ja loomises jne. Samuti ühendab naisi ja loodust ajalugu, mille vältel on neid patriarhaalses Lääne ühiskonnas rõhutud.

Vandana Shiva väidab, et igapäevase koostoimimise kaudu on naised keskkonnaga eriliselt seotud, kuid seda on ignoreeritud. Ta ütleb, et naised, kes peatoiduse eest hoolitsedes loovad "koostöös loodusega rikkust, on ka ise olnud looduse kulgemise tervikliku ja ökoloogilise teadmise eksperdid". Samas tõdeb ta, et "kapitalistlik reduktsionistlik paradigma ei tunnista neid alternatiivse teadmise viise, mis on suunatud ühiskondlikule kasule ja toitmisele, sest ei suuda tajuda seoseid looduses või naiste elu, töö ja teadmiste seotust rikkuse loomisega".[2]

Feminist ja sotsiaalökoloog Janet Biehl on kritiseerinud ökofeminismi selle pärast, et see keskendub liiga palju müstilisele sidemele naiste ja looduse vahel ja mitte piisavalt naiste tegelikule olukorrale.[3] Rosemary Radford Ruether nõustub Janet Biehliga selle koha pealt, mis puudutab keskendumist müstitsismile naiste aitamise asemel, kuid väidab, et spirituaalsuse ja aktivismi võib ökofeminismis tõhusalt ühte põimida.

Ökofeminism Eestis muuda

Ökofeminismist on kirjutanud Tiiu Speek ja Kadri Tüür kogumikus „Koht ja paik I” ning Kadri Tüür kogumikus „Sissejuhatus soouuringutesse”. Kadri Tüür on analüüsinud ökofeministlikust vaatepunktist Sofi Oksaneni romaani „Puhastus”. Tüür on vaadelnud naise kehalisust, looduskeskkonna hingestatust, loodusega ühtesulamise kogemust, maastiku isikustamist, dünaamilist suhet loodusega, kehalist teadmist ja keha suhet kohaga. Ökofeministlikku vaateviisi võib Tüüri arvates rakendada veel Kristiina Ehini, Merca, Kätlin Kaldmaa, Leida Kibuvitsa ja Aira Kaalu loomingu käsitlemiseks.[4] [5][6][7][8]

Triin Lees on uurinud naise ja looduse suhet Aino Perviku raamatutes „Kunksmoor” ja „Kunksmoor ja kapten Trumm” ja leidis, et loodusmärkide järgi orjenteeruval Kunksmooril on ökofeminismile omane tsükliline ajakäsitlus. Kunksmoori nimest on saanud eestlaste üldkultuuriline mõiste, mis tähistab taimetarka, kes ei väärtusta teaduslikku ja progressiivset maailma ega linnaühiskonna lineaarset mõtlemist.[9] Eesti Ekspressi kommentaariumis on Triin Leesi artikkel suure vastukajaga.[10]

Maarja Soonberg on kirjutanud põlisameerika kirjanduse renessansis esile kerkinud inimese suhtest maa, loomade ja taimedega, põlisameerikalikest eluhoiakutest ja vaatenurkadest, wilderness’i kogemusest, dekolonisatsioonist ja „kaduvast indiaanlasest“, taimedega ravitsemisest, taimede intiimsetest suhetest inimestega. Põlisameerika kirjanduses on tema arvates peamisteks teemadeks uue positiivsema postapokalüptilise maailma tekke võimalikkus, inimese pikka aega kestnud suhe loodusega, taimeuuringud ja taimedega seotud ökokriitika.[11]

Ökofeminismi on tutvustanud Maris Sõrmus.[12]


Mõisted muuda

"Ökofeminismi" (1993) autorid Vandana Shiva, Maria Miescritique ja Evan Bondi juurdlevad tänapäeva teaduse ja selle üle, et teadust peetakse universaalseks väärtusevabaks süsteemiks. Nende hinnangul kujutab tänapäeva teaduse peavool endast Lääne mehelike väärtuste projektsiooni.[13] Mehed on kontrollinud eesõigust määrata, mis on teaduslik teadmine ja suures osas ajaloost on teadus olnud ainult meestele. Bondi ja Miles toovad näiteid, mille hulgas on ka sünnituse meditsiinistumine ja taimekasvatuse industrialiseerimine.[13]

Bondi väidab, et sünnituse meditsiinistumine on muutnud ämmaemandate tarkuse vähem tähtsaks ja sünnitamise loomuliku protsessi protseduuriks, mis sõltub spetsiifilisest tehnoloogiast ja eksperditeadmisest. Samamoodi muudab põllumajanduse sõltuvus tööstuslikult toodetud seemnetest ja väetistest loodusliku taasloomisprotsessi sõltuvaks tehnoloogilisest sisendist.[13]

Ökofeministliku kirjanduse väitel tavatsetakse patriarhaalsete struktuuride valitsemist õigustada vastanduste kaudu, näiteks "taevas ja maa", "hing ja keha", "mehed ja naised", "inimesed ja loomad", "vaim ja mateeria", "kultuur ja loodus", "valge ja mittevalge".[14] Rõhumist tugevdatakse neid kaksikmõisteid tõe pähe pakkudes ning sisendades religioossete ja teaduslike konstruktsioonide kaudu, et need on suurepärased.[14]

Ökofeminismi on rakendatud ka loomade õiguste kaitsel ja sellest on kasvanud välja vegetaarne ökofeminism, mis väidab, et "kui jätta loomade rõhumine feministlikust ja ökofeministlikust (kui "liikumisest, mille eesmärk on kaotada kõik rõhumise vormid") analüüsist välja [...], siis see näitab nii feminismi kui ka ökofeminismi põhialuste ebajärjekindlat rakendamist.[15] Vegetaarsed ökofeministid põimivad osavõtlikkuse kultuuri ja poliitika analüüsiga, et täiustada eetika ja tegutsemise süsteemi.[15]

Teoreetikud muuda

  • Evan Bondi – feministliku liikumise mõjukas liider, kes ise ütles enda kohta "põlislooduse ja naiste hääl". Ta toetas igat liiki loomade õigusi ning oli varajases ökofeministlikus liikumises osalenud viljakas kirjanik ja karikaturist.
  • Françoise d'Eaubonne – kutsus naisi üles ökoloogilisele revolutsioonile, et päästa planeet. Sellega kaasneksid revolutsiooniliselt uued sugude vahelised suhted ja inimeste suhted loodusega, leidis ta.[16]
  • Sallie Mcfague – tuntud ökofeministlik teoloog. McFague kasutab universumi kohta "Jumala keha" metafoori. Selle metafooriga väärtustab ta kaasavaid, vastastikuseid ja kõike ühte liitvaid suhteid.[17]
  • Rosemary Radford Ruether – on kirjutanud 36 raamatut ja üle 600 artikli, mis uurivad feminismi, teoloogia ja religioosse keskkonnaliikumise kokkupuutepunkte.[18]
  • Vandana Shiva – Indiast pärit füüsik, kirjanik, aktivist, feminist ja filosoof.[19] 1970. aastatel osales ta Chipko liikumises, kus kasutati vägivallatut vastupanu, et kaitsta metsade hävitamist Indias Uttar Pradeshi osariigis Himaalaja mäestiku Garwahli mägedes.
  • Maria Mies – Saksa ühiskonnakriitik, kes on osalenud Euroopa ja India feministlikus liikumises. Tema töö käsitleb eriti patriarhaalsuse, vaesuse ja keskkonnateemade lõikumispunkte nii kohalikus kui ka üleilmses ulatuses.[20]
  • Val Plumwood – varasema nimega Val Routley, oli Austraalia ökofeministlik intellektuaal ja aktivist, kes sai tuntuks sellega, et arendas radikaalset ökosoofiat alates 1970. aastate algusest kuni 20. sajandi lõpuni. Oma töös "Feminism and the Mastery of Nature" ("Feminism ja looduse meistritöö") kirjeldab ta inimkonna ja keskkonna suhete seost ökofeministliku ideoloogiaga.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ MacGregor, Sherilyn (2006). Beyond mothering earth: ecological citizenship and the politics of care. Vancouver: UBC Press. Lk 286. ISBN 0-7748-1201-X.
  2. ↑ Shiva, Vandana (1988). Staying alive: women, ecology and development. London: Zed Books. ISBN 978-0-86232-823-8.
  3. ↑ Biehl, Janet (1991). Rethinking eco-feminist politics. Boston, Massachusetts: South End Press. ISBN 978-0-89608-392-9.
  4. ↑ Speek, Tiiu 2000. Looduskeskkond kirjanduses: Lawrence Buell’i kirjandusökoloogiline perspektiiv. – Koht ja paik. Place and Location I. Toim. Kaia Lehari, Virve Sarapik. Eesti Kunstiakadeemia toimetised, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 148–159.
  5. ↑ Sukmit, Killu 2014. Ma tean, mis on feminism, aga mis on ökofeminism? Kättesaadav: http://ekspress.delfi.ee/news/areen/eesti-okofeminismi-tuurihoidja?id=63020522, Vaadatud 26. mai 2021
  6. ↑ Tüür, Kadri 2000. Kirjandusökoloogia kohasusest. – Koht ja Paik I. Toim. Virve Sarapik, Kaia Lehari. Tallinn: EKA, lk 172–176.
  7. ↑ Tüür, Kadri 2011. Ökofeminism. – Sissejuhatus soouuringutesse. Toim. Raili Marling. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 280–287.
  8. ↑ Tüür, Kadri 2014. „Puhastus“: õnn, häbi ja ökofeminism. – Õnne kogum: artiklid, esseed ja pildid õnnest 2010-2014. Toim. Maia Tammjärv. Tartu: Greif, 62–66.
  9. ↑ Lees, Triin 2015. Aino Perviku „Kunksmoor“: ökofeministlik analüüs. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
  10. ↑ Märka, Veiko 2011. Eesti ökofeminismi tüürihoidja. Kättesaadav: http://ekspress.delfi.ee/news/areen/eesti-okofeminismi-tuurihoidja?id=63020522, Vaadatud 27. mai 2021
  11. ↑ Soonberg, Maarja 2015. Linda Hogani „Päikesetormid“: ökofeministlik analüüs. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
  12. ↑ Sõrmus, Maris 2016. Nature and Culture in Contemporary British and Estonian Literature: A Material Ecocriticial Reading of Monique Roffey and Andrus Kivirähk. Doktoritöö. Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste instituut.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 (Mies, Maria, and Vandana Shiva. Ecofeminism. Halifax, N.S. : Fernwood Publications; 1993. 24.)
  14. ↑ 14,0 14,1 (Hobgood-Oster, Laura. "Ecofeminism: Historic and International Evolution." www.clas.ufl.edu/users/bron/PDF--Christianity/Hobgood-Oster--Ecofeminism-International%20Evolution.pdf (accessed March 17, 2012) )
  15. ↑ 15,0 15,1 Gaard, Greta Claire. (2002) Vegetarian ecofeminism: A review essay. Frontiers: A Journal of Women Studies, 23(2). Retrieved from http://muse.jhu.edu/journals/frontiers/v023/23.3gaard.html
  16. ↑ (Merchant, Carolyn. "Chapter 8." In Radical ecology: the search for a livable world. New York: Routledge, 1992. 184)
  17. ↑ (Ralte, Lalrinawmi . "The World as the Body of God Ecofeminist Theological Discourse with Special Reference to Tribal Women in India. Www. rethinkingmission.org.uk/articles/The%20World%20as%20the%20body%20of%20God%20article.pdf (accessed March 24, 2012))
  18. ↑ LaRosa, Patricia. "Finding Aid for Rosemary Radford Ruether Papers, 1954-2002" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2012. Vaadatud 15. märts 2013.
  19. ↑ "Who's Who of Women and the Environment". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. oktoober 2012. Vaadatud 15. märts 2013.
  20. ↑ Ruether, Rosemary Radford (2003). Heather Eaton & Lois Ann Lorentzen (toim). Ecofeminism and Globalization. Lanham, Boulder, New York, Toronto, Oxford: Rowman and Littlefield. Lk vii–xi. ISBN 0-7425-2697-6.

Ökofeministlikke raamatuod muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ökofeminism&oldid=6436781"