Õhukese kihi kromatograafia

Õhukese kihi kromatograafia ehk õhekihikromatograafia ehk lihtsalt kihtkromatograafia on laboratoorne kromatografeerimise tehnika, planaarkromatograafia meetod, kus keemiliste ühendite segu lahutatakse tasapinnalisele inertsest materjalist plaadile kantud adsorbendi kihis (0,2–2 mm silikageel või alumiiniumoksiid või tselluloos vm).

Õhukese kihi kromatograafia; protsessi etapid ja tulemus, kus 1 – stardijoon; 2 – tugevamini adsorbeerunud ühend; 3 – nõrgalt adsorbeerunud ühend; 4 – eluendi lõppnivoo

Õhukese kihi kromatograafia lehed UV-lambi all

Õhukese kihi kromatograafia on üks kõige kiiremaid jaotuskromatograafia võimalusi. See võimaldab segu komponente tuvastada proovi väga väikese mahu juures. Analüüsida on võimalik tugevasti lahjendatud proove, milles ainet on 0,1–10‰. Peale selle on see suhteliselt odav meetod.

Ained (proov ja standardühendite lahused) kantakse väikeste täpikestena plaadi alaserva lähedale stardijoonele. Seejärel asetatakse plaat püstiselt elueerimisnõusse, mille põhjas on eluent (lahusti või lahustite segu), ja nõu suletakse. Eluent tõuseb kapillaarjõudude mõjul piki plaati ülespoole ja sellega koos hakkavad ülespoole liikuma ka stardijoonele kantud ained, kusjuures komponendid, liikudes erineva kiirusega, eralduvad üksteisest laikudena. Plaat võetakse nõust välja, kui eluendi tase on jõudnud plaadi ülaserva lähedale. Plaat kuivatatakse ja vajadusel komponentide laigud ilmutatakse näiteks joodi aurudega või fosformolübdeenhappe lahusega.

Õhukese kihi kromatograafial on kaks modifikatsiooni. Normaalfaaskromatograafias on polaarne adsorbent ja apolaarsed voolutid ehk eluendid, aga pöördfaaskromatograafias on apolaarne adsorbent ja polaarsed voolutid.

Õhukese kihi kromatograafia kõige olulisem parameeter on aine liikuvustegur. See sõltub aine jaotumisest liikuva ja liikumatu faasi vahel ehk jaotuskoefitsiendist. Liikuvusteguri eksperimentaalseks määramiseks mõõdetakse kromatograafilisel plaadil liikuva faasi ja uuritavate ainete läbitud teepikkused. Kui lahustifrondi kaugus stardijoonest on tinglikult 100%, siis kõigile segu komponentidele vastab mingi väiksem liikuvustegur. Kindlates tingimustes (lahustite süsteem, temperatuur, ilmutamise viis, sorbent) on igal ühendil kindel liikuvustegur. Aga kuna seda mõjutavad nii paljud muutujad, siis ainult liikuvusteguri järgi ainet tuvastada ei saa. Reeglina tuleb õhukese kihi kromatograafiaga määratud ained tõestada veel mõne muu meetodiga.

Õhukese kihi kromatograafia metoodika ja seadmestiku töötas välja saksa teadlane Stahl 1956.