Éponine

Éponine (eluaastad 1815–1832) on Victor Hugo romaani "Hüljatud" üks keskseid tegelasi. Ta on kõrtsmike Thénardier'de vanim laps, tänavapoiss Gavroche'i õde.

Peale Gavroche'i on romaanis kirjeldatud ka Éponine'i nooremat õde Azelmat ning kaht nooremat venda, kes sarnaselt ülejäänud perekonnaga elavad algul kõrtsis, mida abielupaar peab, hiljem aga elab tänavaelu.

Victor Hugo mainib, et kentsaka nime Éponine olla madam Thénardier avastanud ühest "halvast romaanist", säärasest, mida naine ikka lugeda tavatses. Lapseeas hellitab proua Thénardier oma tütreid, nad on hoolitsetud ja kenasti riides, samas kui Cosette peab tegema rasket tööd, magama kaltsude vahel põrandal ning jäetakse ilma mänguasjadest.

Rohkem jälgitakse Éponine'i tegemisi romaani kolmandas köites. Hugo mainib, et tüdruk on sirgudes muutunud inetuks, ta on räsitud, tal on mõned hambad puudu ja juuksed sorakil ning ta näeb oma tegeliku ea kohta tunduvalt vanem välja. Ta kannab määrdunud ja koledaid riideid. Koos õe Azelmaga abistatakse isa mitmesugustel kelmustel ja vargustel. Ka öeldakse romaanis, et Éponine joob.

Tüdruk on kõrvuni armunud tudeng Mariusesse, kes aga teda sugugi tähele ei pane, ehkki on tema vastu viisakas. Südamevalust hoolimata aitab Éponine oma armastatu kokku viia tema ihaldatud tüdruku Cosette'iga, pärast mida Éponine hukkub Pariisi tudengirahutuste käigus. Tüdruk püüab oma kehaga kinni Mariuse suunas lastud kuuli. Ta palub Mariust, et see lubaks teda enne surma laubale suudelda. Kui Marius laseb selle juhtuda, sõnab Éponine, et "ilmselt olin ma, härra Marius, teisse õige pisut armunud" ning sureb barrikaadidel verekaotusse. Kirjanik mainib hiljem, et Éponine'i laip lebas tänaval kõigi teiste rahutuste käigus hukkunute seas.

Muusikalis "Hüljatud" on Éponine'i karakter võrreldes kirjandusteoses öelduga muudetud tunduvalt romantilisemaks ja sügavamaks, publikule sümpaatsemaks. Kui romaani lugedes on mitmed Éponine'i käitumised tõlgendatavad kiiva omamissooviga, millega seostub isegi teatav annus kiuslikkust, siis lavateoses tõuseb peatähtsaks armastus Mariuse vastu. Éponine'i muusikaline partii on lüüriline, kuid tüdruku mitmekesine karakter pakub näitlejale alati huvitavaid mänguvõimalusi. Sageli on see roll naisnäitlejatele üks ahvatlevamaid muusikalides.

Éponine on ka muusikalilaval väliselt vaene ja räsitud, ent väga rikkaliku tundeeluga ning kiire taibu ja huumorimeelega. Tema osatäitja esitada on muusikali üks emotsionaalselt võimsamaid ballaade "On My Own" (eesti keeles tõlgitud "Ihuüksi") teise vaatuse algupoolel. Tüdruk laulab sihitult öises Pariisis jalutades oma tunnetest Mariuse vastu, ent on samas sunnitud enesele tunnistama selle unistuse täitumatust. Laulus kõlavaid võrdlusi uinuvast Pariisist, jõest, peegeldustest veepinnal, raagus puulatvadest jne mainib romaaniveergudel ka Victor Hugo.

Muusikali üks emotsionaalseid kõrghetki on tüdruku surmastseen barrikaadidel oma salaarmastuse Mariuse käte vahel. Enne viimast hingetõmmet saab neiu lõpuks ometi tunda tõelist õnne ning annab noormehele mõista oma tunnete suurusest. Duetis Mariusega kõlab barrikaadidel "A Little Fall of Rain" (eesti keeles "Väike vihmapiisk"). Vastupidi muusikalis kujutatule aga ei leina Marius romaani lehekülgedel, vaid unustab Éponine'i peatselt. Éponine ilmub lavale ka muusikali viimases stseenis viirastusena, et vabastada Jean Valjean maisest murekoormast ning koos Fantine'iga viiakse ta kaasa varjude riiki.

Maailmalavadel on Éponine'i mänginud näiteks Lea Salonga, Sandra Kim, Frances Ruffelle jpt. Eestis mängisid seda rolli aastal 2001 Ele Millistfer ja Kelli Uustani, Vanemuise versioonis aga Hedi Maaroos ja Kärt Anton. Muusikali 2012. aasta filmiversioonis kehastas Eponine'i Samantha Barks, kes on sama rolli ka teatrilaval esitanud.