Äraütlemine

Äraütlemine on eitava vastuse andmine teise inimese soovile, palvele või ettepanekule. Ei ütlemine tähendab oskust tunnetada ja seada isiklikke piire, seda peetakse oluliseks võtmeoskuseks selges eneseväljendamises ja kehtestavas käitumises.

Kehtestav käitumine suhtlusoskuste skeemil (ESTÜ, 2007)

Äraütlemise viisid

Ära saab öelda agressiivselt, alistuvalt või kehtestavalt:

Soov/pöördumine	Mul on nädalavahetusel ootamatud külalised tulemas. Palun laena mulle 30 eurot, et ma saaksin neile midagi head pakkuda.
Agressiivne äraütlemine	Mis sa õige mõtled, saa ise oma rahadega hakkama.
Alistuv äraütlemine	Vist ei saaks, ega sa ei solvu.
Kehtestav äraütlemine	Sa tahad minult raha laenata. Ma ei laena sulle sel nädalal raha, sest enne järgmist palgapäeva ei ole mul vaba raha.

Just kehtestavale käitumisele omane äraütlemine (selge eneseväljendus) on see, mille puhul nii sõnumi andja kui ka vastuvõtja jäävad enam rahule.

Äraütlemise keerukus

Äraütlemist peetakse üheks keerulisemaks suhtlemistehnikaks, sest ta on seotud ebameeldivate emotsioonidega nagu süütunne, hirm haiget teha, solvata, kaotada hea inimese maine jms.

Inimesed, kellel on raske ära öelda, põhjendavad seda tavaliselt järgmiselt:

• ma ei teagi, mida tuleks teha või mida mitte teha
• tunnen hirmu, et juhul, kui milleski ära ütlen, mõtlevad teised minust halvasti (selle taga on teadvustatud või teadvustamata püüd meeldida teistele inimestele)
• mul ei ole selgust või on segadus selle suhtes, kui palju kohustusi või ülesandeid ma suudan/jõuan edukalt täita või lahendada
• tunnen, et olen teiste inimestega võrreldes madalam, vähem väärtuslik, teistel on rohkem võimu minu üle
• tunnen, et olengi tänu võlgu jm põhjendusi

Tegelikult on igal inimesel õigus igas olukorras kas nõustuda (anda jah-sõnum) või ära öelda (anda ei-sõnum). Samas reageerivad inimesed oma elu eri perioodidel rohkem kas jah- või ei-vastustega.

Enam emotsioone tekitab äraütlemise vajadus siis, kui mingiks kindlaks ajavahemikuks on kaks valikut, näiteks naabri abistamine ja oma planeeritud tööde ärategemine, kuivõrd valiku tegemine on seotud inimese väärtustega.

Äraütlemise vormid

Järgnevad äraütlemise vormid kuuluvad selge eneseväljendamise alla, olles samal ajal kehtestava käitumise komponendiks.

• Loomulik ei – vastus on üks sõna: ei. Selline äraütlemine sobib hästi lihtsatesse olukordadesse, nt Kas soovid kohvi sisse suhkrut? Kas sul on teist pastakat? – Ei.
• Põhjendusega ei – ei, sest et … (põhjus). Tegemist on klassikalise kehtestava äraütlemisega. Oluline on põhjendus, mis on soovitatavalt lühike, selge, usutav. Väljendit ma ei saa tõlgendatakse tihti kui mitteviitsimist, vältimist, mittehoolimist vms
• Ümbersõnastamisega ei – sõnastatakse soov ümber ja lisatakse ei-osa. Võimalik täiendada ka põhjuse lisamisega. Eesti keeles on probleemseks muutunud ümbersõnastamist ja ei ütlemist ühendav sidesõna. Paljudes keeltes kasutatakse selleks sõna ja. Kuna eesti keeles on ja ja jah tüvi sama, siis võib see tekitada segadust. Kindlasti ei sobi ühendamiseks sõna aga, kuna see tühistab lause esimeses pooles öeldu. Ühendava sõnana on välja pakutud kuid, kuigi ka selle mõju on osaliselt aga'ga sarnane (siiski nõrgem). Mõned spetsialistid soovitavad kasutada lihtsalt pausi. Seega tasub vältida sõna aga ja leida selle asemele sobivam, lähtuvalt oma stiilist.
• Piiridega ehk uuesti pöördumist võimaldav ei – ei'le lisatakse aja- või kohapiirid, mis ajast mis ajani või kus ei kehtib. Levinud on ka asja piiride kasutamine.
• Katkine plaat – kasutatakse põhjendusega ei varianti, kuid korratakse sama põhjendusega ei'd nii kaua, kuni teine osapool selle olulisusest aru saab. Sellise tehnika vajadus tuleneb küsija poolsest n-ö kauplemisest: ta jätkab manipuleerimist nii kaua, kuni lõpuks saab, mida tahab. Kui esitada iga järgneva n-ö nuruva lause peale uus põhjendus, soodustab see jätkuvat kauplemist. Ühest põhjusest kinni hoidmine lõpetab küsija manipuleerimise suhteliselt kiiresti.
• Pidulik ei – ei ütlemine mingile tegevusele, olukorrale vms, mille puhul ei öeldakse (tavaliselt grupina) jõulises, dramaatilises vormis (sh loosungid jms). See tehnika leiab Eesti ühiskonnas suhteliselt harva kasutamist, kuigi on näiteid sellise äraütlemise kasutamisest ka kodus. Äraütlemistehnikate näiteid:

Äraütlemise tehnika	Soov	Vastus
Põhjendusega ei	Palun vaheta minuga töögraafikus päev.	Ei, sest mul on oma vaba päeva suhtes juba plaanid tehtud ja ma ei soovi neid muuta.
Ümbersõnastamisega ei – mis on eelistatult ennastkehtestav äraütlemine koos piiride ja/või põhjendusega	Mul jäi koer haigeks ja pean ta arsti juurde viima, palun laena mulle selleks oma autot.	(Ma saan aru), et sul on mure oma koera arsti juurde viimisega ja sa vajad selleks minu autot, kuid kahjuks mul ei ole võimalik seda sulle laenata (sest mu autol on remondi aeg kinni pandud just samaks ajaks ja ma ei taha seda enam nihutada). Sul on mure oma koera arsti juurde viimisega. Minu autoga su koera täna arsti juurde viia ei õnnestu, sest mu autol on remondi aeg kinni pandud just samaks ajaks ja ma ei taha seda enam nihutada.
Piiridega ehk uuesti pöördumist võimaldav ei	Ole kena ja tule minuga täna kinno, seal on nii hea film.	Ei, täna küll mitte. Kui sulle veel sobib, küsi uuesti järgmisel nädalal. Ei, kinno küll mitte, kuid lihtsalt jalutama olen nõus tulema.
Katkine plaat	Võta endale ka kassipoeg sellest pesakonnast. Vaata kui armsad nad on, võta ikka. Kui sa ei võta, siis tapetakse nad ju ära, kas sul südant ei ole. Tütar võtab allergiarohtu ja ise koristad rohkem tuba, võta ikka.	Ei, ma ei võta, sest mu tütrel on allergia. Ei, ma ei võta, sest mu tütrel on allergia. Ei, ma ei võta, sest mu tütrel on allergia. Ei, ma ei võta, sest mu tütrel on allergia.
Pidulik ei		Ei pidevale mustade sokkide koristamisele! Ei maksutõusule!

Kui olete juba otsustanud ära öelda, siis ei ole mõtet lasta end sellest kõrvale juhtida väljapressivate (manipulatiivsete) kommentaaridega nagu: “Ja seda pärast kõike, mis ma sinu heaks olen teinud.” Sellistel märkustel pole tegemist teemaga, mis on parasjagu arutusel.

Kuid äraütlemisprotsessis võib juhtuda, et ei muutub jah-iks. Meil kõigil on olemas teemasid, mille puhul oleme kindlalt ei-seisukohal. Samas on teemasid, mille puhul teatud tingimustel on vastuseks ei, teatud tingimustel jah. Kui teine osapool esitab argumendi, mis kuulub minu jah-poolele, on täiesti asjakohane liikudagi ei-vastusest jah-vastuse poolele.

Äraütlemiseks valmistumine

Mõned soovitused inimestele, kellel on keeruline ära öelda.

• Mõelge ette ehk ennustage olukordi, mille käigus teile tõenäoliselt esitatakse äraütlemist vajav palve. Olge selleks valmis.
• Kasulik on harjutada erinevaid äraütlevaid vastuseid (3–4). Öelge neid endale nii mõttes kui täiel häälel. Viimasel juhul võite kasutada mõnda objekti või inimest, kelle peal harjutada.
• Äraütlemine ei nõua vabandamist. Pigem nimetage selgelt põhjus ja vajadusel selgitage seda, püsides teemas.
• Äraütlemise puhul olge kindel, et see ei on teile ka sisemiselt ikkagi ei. Kui kahtlete või olete oma ei suhtes ebakindel, siis saab teine osapool sellest aru ja hakkab survestama.
• Äraütlemine ei ole põhjus end süüdi tunda. Ainult iga inimene ise teab ja otsustab, mis on tema jaoks jah ja mis ei.

Äraütlemise mõjutamine

Äraütlemist muudab mõjusamaks:

• Lühike, selge vastus
• Keeldumise tegeliku põhjuse teada andmine
• Tunnustuse avaldamine palve esitajale
• Iseenda samastamine oma otsusega (mina-keel)
• Teise palvest arusaamise näitamine
• Omapoolse ettepaneku tegemine
• Selgituse või lisainfo küsimine
• Mittesõnalise käitumise kooskõla sõnalise käitumisega
• Vajadusel aja võtmine palve üle otsustamiseks
• “Ei” piiritletus

Äraütlemise mõjukust vähendab

• Pikk, laialivalguv seletamine ja õigustamine
• Ülevoolav vabandamine
• Väljamõeldud vabanduse kasutamine
• Fraasi "ma ei saa" või "ma pean" kasutamine
• Peitumine reeglite, eelnevate samalaadsete juhtumite või kolmandate osapoolte varju
• Oma huvide salgamine
• Keerutamine, venitamine, edasilükkamine
• Teise probleemide alavääristamine

Vaata ka

• Selge eneseväljendamine
• Ümbersõnastamine
• Käiguvahetus suhtlemisel
• Kehtestav käitumine